Esimene nädal saarel

Nädal saarel on möödudnud suhteliselt märkamatult.Tänase päeva eredamad hetked: palmi oksaga pea aegu et pihta saamine. Ära võta palmi all päikest kui on kõva tuul. Eriti kui selle küljes on palju kooksopähkleid. Möödunud nädal möödus rahvusvahelise seltskonna saatel: sakslane, kaks - kolm hollandlast ning kaks uusmeremaalt pärit noormeest. Õhtusöögid valgel rannal, väljas istumised jne. Kuna eelmine nädal oli täiskuu, siis sai kaks korda külastaud ka Jungel bar´i, mis avatud ainult täiskuudel või mõneks spets ürituseks. Parim peokoht. Reede õhtu möödus nii kiirelt, et ei pannudki tähele, kui juba oli päikesetõusu aeg käes.Tants vihmas , pilevede vahelt kumamas täiskuu taustaks teknorütmid.Nii see elu siin läheb.Vesi on sinine ja selge nagu basseinis, liiv on valge pehme. Palme leidub päris palju, kohalikud inimesed on lahked ja sõbralikud. Vahel hakakb muidugi üle viskama müügitaktika. Hey mam, sealin bot jne. see esimene öeldud hästi inguva hääletooniga. Kõige ette käib Hei mam, mis vahel väga häiriv. Jäätise müüjad hõikavad üle ranna icecream, mis kõlab rohkem I scream. Kui üks seltskonnast selle välja tõi, siis muud sa enam ei kuulegi, et ma karjun ja ma karjun, mitte jäätist, jäätist.Teine asi, millest kohalikud aru ei saa on, miks peaks jala käima, kui on olemas mootoriga liiklusvahendid. Teadupärast mulle meeldib jalutada, seda ma siis neljapäeva õhtul tegema läksingi. Jalutuskäik peatänaval möödus koos kohaliku filipiinlasest motoratturiga, kes pakkus iga 15 meetri tagant, et ta võib mind kuhugi sõidutada, kui vaja. Ma pidin korduvalt keelduma ning selgitama, et ma tahan jalutada ning ei tea veel täpselt kuhu ma lähen. See on nende jaoks mõistmatu, et sa jalutad niisama ja üleüldse jalutad.Aga selline see elu siin on.