Arlanda rahvusvaheline lennujaam. Hommikul üheks paiku. Vähe ärevuses, vanematel suurem kui endal. Isa muretseb, kas ikka on kõik kaasas ja läheb vahetab mulle veel natuke raha. Järekord koos veneleatega. Ema kontrollib kohvri kaalu- ikka tuli 15 kilo ära. Enam pole midagi vähemaks võtta, jäääb nii ja küll ma edasi vaatan, mis saab ( viiasel lennul oli max limiit 10 kg). Lõpuks saab kohver kiletaud ja chek-in tehtud. Nii see algas. Vanemate ära saatmine ja väljalennu ootamine. Peale minu kõik Moskvasse sõitvad venelased. Aerofloti kohta pole midagi paha öelda. Isegi söödavat toitu pakuvad. Nii need paar tundi möödusidki. Moskva lennujaam. Väga uhke saabumine. Väga ilus ja särav, vähemalt uued äsja valminud osad. Aga jalutus ühest terminalist teise pärs pikk. Trenni eest – aga sai poole tunniga läbitud. See suht maratoni tempo, millele järgnes neli tundi ootamsit ja olümpikas valmiva ala tutvustuse vaatamist. Põnev. Vahetult enne lendu puurisid töömehed auke akna juurdening ikka suht venelikus tööstiilis, üks tööd tegemas ja ülejäänud vaatamas. Loomulikult sai rahavast täsituubitud bussiga lennuiklie sõita. Öö lennukis möödus sündmustevaeselt. Kaks koha akna all enda päralt: jee- sain koralikult magada; D Järgmiseks hommikuks Hongkongis. Sealne kell oli 11 hommikul kui koos kõigega maale jõudsin. ( meil esimesed varjased tõusid, enamsu magas veel). Päev täis ootamist. Vaade Hongkongi kauguses udusse mattuvale linnale. Pisut päikest ja hunnik igavust. Kuni õhtul kuueni. Ja seose kohvri oletatava ülekaalua viimasek lennuks: kui sa teed chek ini ära Hongkongis, ei ole see oluline. Lisatasu ei pea maksma. Milline vedamine, aga kirjas pole seda kusagil. Ja nii ta läks. Kiirrongiga oma terminali- lennujaam on suur ja seal oma rongi, et sa ikka kohale jõuaksid. Paar tundi lendu ja õhtuks Manila lennujaamas. Kus möödus kogu öö. Muide väga naljakas on nähe õlgedest põhjapõtru, mille sa avastad kell kaks öösel, keset kuumust lennujaamas. Ka siin olid jõulud. Jõulud aga lund ju pole, minu loogika vastane, aga siiski põdrad olid olemas. Ninoyaquno international airport on tore koht, kus öösel lende ei toimu. Sa võid küll hoones viibida, aga midagi ei toimu. On küll olemas aga perevoodid- kask pinki kokku lükatuna. Muidugi ainult varasemad saabujada ning vähesed õnnelikud saavad oma iste- või magamiskoha. Ülejäänud peavad leppima põranad mugavustega. Ja on täiesti normaalne kui kell üks tõstetakse su pink seinast eemale, sest sein läheb värvimisele. Paar filipiinlast teevad kiirelt töö ära. Ning kell kolm hommikul läheb hirmasks saginaks. Chek-in on rahavast pungil ja lennuliiklus taastub . milline õnn. Ja pool kuus hommikul saad lennule. Ning siis tund lendamist, järsk maandumine ja kohal oledgi. Ning mõtled, kas see on kus lennukite vahel inimesed sagivad on tõesti toimiv lennujaam. Jaa nii see ongi. Kohvritega käru veerab nn pagasi väljastus kohani , kohvrid töstetakse lauale ja igaüks krabab oma. Järgneb veel praamisõit (piskesest paadid) Boracayle, motoriseeritud masinaga magamiskohta sõit ja kohal ma olengi.
No comments:
Post a Comment