Nädal on möödunud tuult oodates. Tänaseks on ta olemas, mis tagas palju õnnelikke ja säravaid nägusid bulaogil. Lohetunnid on jõudnud sinna maale, et homme peaks saama ka lauaga sõitma. Väga väsinud kuid ootab seda väga.Vahepeal siis sellest, mida teha siis kui tuult ei ole. Mitte et see kõigile puhakajatele suur muret valmistaks. Teispäeval käsin Ariel pointis kaljult vette hüppasmas. Elu esimesed hüpped. Mulle apsoluutselt ei meeldi kui pea vee alla läheb, aga elus tuleb ju igasugu asju proovida. Peale esimest hüpet värised jalad ikka väga. Hüppasin ma esimese laua pealt, mis siis u 4-5 m veest.oli ka kas laumist astet, kus ma ei julgenud hüpata kuna need olid kaljule liiga lähedal. Kokku tegin neli hüpet, kõik samalt kõrguselt. See oli enamuse jaoks masimum kõrgus millet hüpata. isegi suured ja tugevad surfarid ei hüpanud kõrgemalt. Muidugi leidus ka neid, kes lenadasid 12 m kõrguselt vette( kõrgeim platvorm), aga mis liig see liig. see ei saa ilmselt kunagu minu tasemeks. Välajsõidu juurde kuulus veel lõunasööks ja peale seda sia minna snorgeldama. Mina ja üks teine eetis noormees Ojari läkime ka. Kohalik filipiino ulatab mulle maskid lausega, üks sulle ning teine sinu abikaasale. Omalegi ootamatult olen mehele läinud.Selline see elu siin on. Neljapäeval tegime väljasõidu Puka rannale, asub saare põhjatipus. Tegemist vähe eraldatud rannaga, kus ei leidu nii palju turiste. Meelolukaim ilmselt oli grupp Rooti topless neide, kes tegid vees pilet. Poel just parim facbooki materjal. Nädala algul kolisn jälle. Nüüd on super asuhkot, kuid tuba vähe niiske. Kuid niiske on siin pea kõikjal. eks elab üle.Mulle kohe meeldib kolida, nii on palju lõbusam;D

Pildid elust enesest

Kolmas nädal

Täna jõudsin järeldusele, miks mulle meeldib white beachi station 3 rohkem kui sation 1. esiteks, kuna seal on tunduvalt vähem inimesi, kuna keegi ei viitsi kunagi nii kaugele jalutada. Teiseks on seal tunduvalt väem ööklubisid ja muid restorane, mis omakorda teingib selle, et seal on ka tunduvalt vähem valgustust ning rohkem loodust. Sellepärst tavaliselt oma päikeseloojangud ja rannapäevad veedan seal. Kuid nüüd kolisn ranna teise otsa, mis on sation 1 juures. Mis tõttu tänanane päikeseloojang möödus sagivate hiinalaste vahel. Lihtsale ei tahtnud ette võtta nelja kilomeetrist retke teise ranna ostas. u 2 km sinna ja kaks tagasi. Pühapäeval alusatin oma lohetundidega, mis algul edanesid pätris ilusti hoolimata kõvast tuulest, kuid tänaseks on tuul vaibunud, proovi sa lohet lennutada, kui tuult ei ole. Seega kõva tuul, mis sul lendu tõstab on siiski etem, kui üldse mitte tuult. Tunda aega vees, pool tundi üritad lohet elnud saada ja siis tuleb täsiesti tühjal rannal teine lohe ja kukutab meie oma alla. sõitis sellele sisse. seega järgmine pool tundi üritame lohet üles saada, enne kui alla anname. Nii see päev mööduski. Korealaste baas, kus oma õpinguid teen, on teistest eraldatud, seega aegajalt tekib mul puurilinnu tunne, kes on toodud võõrasse kohta justkui teistel vaatamiseks. Ülejäänud seal kõik korealased. Seega vahel tunnen ennast nende kesekel väga üksikuna. Nüüd ootame tuult, mida mõned päevad ei tule.

Teise nädala lõpp

Eelmise nädala lõpp möödus jätkuvalt võistluset tähe all. Taner (loehinstruktor türgist) võitis meeste old school hüpped ning kiiruse rallis jäi teisele kohale.Kuni viimase pävani oli esikohal. Punkte jagus võrdselt võitjaga, kuid  võitjal oli viimasest päevast rohkem esikohti näidata.Võistlemas oli ka eestlasi, Priidu sai kiiruses teise või kolmanda koha- tipp kiirus rallil. Tiina võitis windsurfis teise koha.Laupäeva õhtu lõppes Summer place´s, kus mr. Taifun tegi pakkumise, millest oli raske keelduda. Tema vend õpetab mind täiesti tasuta. Pühapäev oli esimene tund korea erasurfibaasis. Seal tunduvalt vähem teisi, kellele oma lohe pähe kukutada. Kaks tundi on möödunud päris ilusti. Täna jäi mul tund ära, kuna olen tõbine. Homme on jälle uus päev.

Kaaslased võsitluste ajal: Orly Francisco, Rico Cumayas koos oma kihlatuga, Typhoon Jeon , Benita Martsoo, Peter Javier

Teine nädal

Tuli meelde, et eelmisest nädalast jäid välja mõned detailid. Pühapäevahommikune piknik Bulobog´i rannal. Taustaks loehesurfarid, mille peale Lena ( saksalanna) küsis, mis me seda varem pole teinud ning alles nüüd. Väha lahe ja tuuline koht hommikusöökides. Pühavpäeva õhtul läkisme samutis sinna kanti, leidsime koha, kus sai lauajalgpalli mängida ning pidasime maha mõned mängud. Väga lõbus tegevus, kuni sime kohalikelt haledalt pähe:D

See nädal möödub lohesurfi rahvusvahelisi võsitlusi vaadates. Ja nii tore on, kui keegi keda sa tead tuleb pea alati esimesi kolme hulka. Ilm on vähe vihmane, kuid tuult jätkub. Esmaspäeval sain lahenduse ka om pleedi/ teki murele. Poola noormes lahkus ning jättis kaks oma pleedi mulle. Nüüd ei ole enam öösiti külm. Täna lahkus ka üks ameerika paar, ning nad jätsid mulle saunalina. Nii ma muudkui kogun teiste poolet jäetud asju.Lisaks sain veel midagi väga vajalku- võrgpalli. Mida ma sellega peale hakkan? Ma veel ei tea.Täna kolisin oma eelmisest toast ühiselamusse, see palju odavam. Nüüd ootan, kuni saan oma korteri. Siis ei taha kuulda kellegi vabandusi, et ei saa külla tulla. Majutuskoht on olemas.Teispäeval tulid kohalikud väikesed tüdrukud minu juurde ning kinkisd mulle plastikust lille. Hästi armas. Nad olid väga häbelikud ja ei julgenud seda üldse teha, kuid lõpuks tulid ikkagi.

Esimene nädal saarel

Nädal saarel on möödudnud suhteliselt märkamatult.Tänase päeva eredamad hetked: palmi oksaga pea aegu et pihta saamine. Ära võta palmi all päikest kui on kõva tuul. Eriti kui selle küljes on palju kooksopähkleid. Möödunud nädal möödus rahvusvahelise seltskonna saatel: sakslane, kaks - kolm hollandlast ning kaks uusmeremaalt pärit noormeest. Õhtusöögid valgel rannal, väljas istumised jne. Kuna eelmine nädal oli täiskuu, siis sai kaks korda külastaud ka Jungel bar´i, mis avatud ainult täiskuudel või mõneks spets ürituseks. Parim peokoht. Reede õhtu möödus nii kiirelt, et ei pannudki tähele, kui juba oli päikesetõusu aeg käes.Tants vihmas , pilevede vahelt kumamas täiskuu taustaks teknorütmid.Nii see elu siin läheb.Vesi on sinine ja selge nagu basseinis, liiv on valge pehme. Palme leidub päris palju, kohalikud inimesed on lahked ja sõbralikud. Vahel hakakb muidugi üle viskama müügitaktika. Hey mam, sealin bot jne. see esimene öeldud hästi inguva hääletooniga. Kõige ette käib Hei mam, mis vahel väga häiriv. Jäätise müüjad hõikavad üle ranna icecream, mis kõlab rohkem I scream. Kui üks seltskonnast selle välja tõi, siis muud sa enam ei kuulegi, et ma karjun ja ma karjun, mitte jäätist, jäätist.Teine asi, millest kohalikud aru ei saa on, miks peaks jala käima, kui on olemas mootoriga liiklusvahendid. Teadupärast mulle meeldib jalutada, seda ma siis neljapäeva õhtul tegema läksingi. Jalutuskäik peatänaval möödus koos kohaliku filipiinlasest motoratturiga, kes pakkus iga 15 meetri tagant, et ta võib mind kuhugi sõidutada, kui vaja. Ma pidin korduvalt keelduma ning selgitama, et ma tahan jalutada ning ei tea veel täpselt kuhu ma lähen. See on nende jaoks mõistmatu, et sa jalutad niisama ja üleüldse jalutad.Aga selline see elu siin on.

Reisi algus

Arlanda rahvusvaheline lennujaam. Hommikul üheks paiku. Vähe ärevuses, vanematel suurem kui endal. Isa muretseb, kas ikka on kõik kaasas ja läheb vahetab mulle veel natuke raha. Järekord koos veneleatega. Ema kontrollib kohvri kaalu- ikka tuli 15 kilo ära. Enam pole midagi vähemaks võtta, jäääb nii ja küll ma edasi vaatan, mis saab ( viiasel lennul oli max limiit 10 kg). Lõpuks saab kohver kiletaud ja chek-in tehtud. Nii see algas. Vanemate ära saatmine ja väljalennu ootamine. Peale minu kõik Moskvasse sõitvad venelased. Aerofloti kohta pole midagi paha öelda. Isegi söödavat toitu pakuvad. Nii need paar tundi möödusidki. Moskva lennujaam. Väga uhke saabumine. Väga ilus ja särav, vähemalt uued äsja valminud osad. Aga jalutus ühest terminalist teise pärs pikk. Trenni eest – aga sai poole tunniga läbitud. See suht maratoni tempo, millele järgnes neli tundi ootamsit ja olümpikas valmiva ala tutvustuse vaatamist. Põnev. Vahetult enne lendu puurisid töömehed auke akna juurdening  ikka suht venelikus tööstiilis, üks tööd tegemas ja ülejäänud vaatamas. Loomulikult sai rahavast täsituubitud bussiga lennuiklie sõita. Öö lennukis möödus sündmustevaeselt. Kaks koha akna all enda päralt: jee- sain koralikult magada; D Järgmiseks hommikuks Hongkongis. Sealne kell oli 11 hommikul kui koos kõigega maale jõudsin. ( meil esimesed varjased tõusid, enamsu magas veel). Päev täis ootamist. Vaade Hongkongi kauguses udusse mattuvale linnale. Pisut päikest ja hunnik igavust. Kuni õhtul kuueni. Ja seose kohvri oletatava ülekaalua viimasek lennuks: kui sa teed chek ini ära Hongkongis, ei ole see oluline. Lisatasu ei pea maksma. Milline vedamine, aga kirjas pole seda kusagil. Ja nii ta läks. Kiirrongiga oma terminali-  lennujaam on suur ja seal oma rongi, et sa ikka kohale jõuaksid. Paar tundi lendu ja õhtuks Manila lennujaamas. Kus möödus kogu öö. Muide väga naljakas on nähe õlgedest põhjapõtru, mille sa avastad kell kaks öösel, keset kuumust lennujaamas. Ka siin olid jõulud. Jõulud aga lund ju pole, minu loogika vastane, aga siiski põdrad olid olemas. Ninoyaquno international airport on tore koht, kus öösel lende ei toimu. Sa võid küll hoones viibida, aga midagi ei toimu. On küll olemas aga perevoodid- kask pinki kokku lükatuna. Muidugi ainult varasemad saabujada  ning vähesed õnnelikud saavad oma iste- või magamiskoha. Ülejäänud peavad leppima põranad mugavustega. Ja on täiesti normaalne kui kell üks tõstetakse su pink seinast eemale, sest sein läheb värvimisele. Paar filipiinlast teevad kiirelt töö ära. Ning kell kolm hommikul läheb hirmasks saginaks. Chek-in on rahavast pungil ja lennuliiklus taastub . milline õnn. Ja pool kuus hommikul saad lennule. Ning siis tund lendamist, järsk maandumine ja kohal oledgi. Ning mõtled, kas see on kus lennukite vahel inimesed sagivad on tõesti toimiv lennujaam. Jaa nii see ongi. Kohvritega käru veerab nn pagasi väljastus kohani , kohvrid töstetakse lauale ja igaüks krabab oma. Järgneb veel praamisõit (piskesest paadid) Boracayle, motoriseeritud masinaga magamiskohta sõit ja kohal ma olengi.